DNS server

Daniel Neustus

Mis on DNS?

Enne kui hakkata rääkima DNS-serveritest, räägime DNS-i tehnoloogiast endast. DNS võimaldab brauseritel, nagu Firefox, Chrome või Edge, leida kasutaja soovitud veebisaidi nime järgi. DNS-i põhimõte on sarnane nutitelefoni telefoniraamatust kontaktide otsimisele ja neile helistamisele. Selge on see, et nutitelefon ei kasuta kõne ajal inimese nime, helistada saab vaid telefoninumbri järgi. Kui sisestate nime ilma telefoninumbrita, ei saa te sellele inimesele helistada.

Sama saidiga. Iga saidi nimi vastab numbrite komplektile vormingus 000.000.000.000. Seda komplekti nimetatakse IP-aadressiks, tegelik IP-aadressi näide on 192.168.55.101 või 203.113.89.134. Kui kasutaja sisestab brauseri aadressiribale saidi nime, näiteks google.com, küsib arvuti spetsiaalses DNS-serveris selle saidi IP-aadressi ja pärast õige vastuse saamist avab saidi ise.

Mis on DNS server?

DNS server on spetsiaalne arvuti (või rühm), mis salvestab veebisaitide IP-aadresse. Viimased on omakorda seotud saitide nimedega ja töötlevad kasutajate taotlusi. Internetis on palju DNS-servereid, igal pakkujal on need olemas ja nad teenindavad oma kasutajaid. DNS-serveri infrastruktuur või õigemini selle alus pandi paika 1980. aastate alguses. Sellest ajast on see veidi muutunud – näiteks on lisandunud uusi domeenitsoone. Nii ilmus Vene Föderatsioonis 2010. aastal kirillitsas domeen .рф. Enne seda said domeeninimed olla ainult ladinakeelsed.

Kogu globaalse võrgu normaalne töö sõltub DNS-i infrastruktuurist, seega jälgivad nad pidevalt serverite tervist. Eelkõige võetakse meetmeid turvasüsteemi tugevdamiseks. Lisaks võetakse kasutusele meetmed loodusõnnetuste, elektriprobleemide ja muude hädaolukordade puhuks.

Oma DNS-serveri leidmine käsurida abil

Kohaliku DNS-serveri aadressi leidmiseks tehke järgmised allpool loetletud sammud.

Pange tähele: kui teie arvuti pole Amphioni seadmega samas kohtvõrgus või te pole selles kindel, küsige seda teavet kohalikult IT-osakonnalt (vt järgmist jaotist „Pöörduge oma IT-spetsialisti poole“).

Avage oma käsuviip menüüst Start (või tippige Windowsi tegumiriba otsingusse "Cmd"). Järgmisena tippige käsureale ipconfig/all ja vajutage sisestusklahvi. Otsige välja "DNS-serverid". Esimene aadress on esmane DNS-server ja järgmine aadress on sekundaarne DNS-server.

Miks me vajame DNS-servereid ja millised need võivad olla?

DNS-serverite põhieesmärk on salvestada domeenide kohta teavet ja pakkuda seda kasutajate nõudmisel, samuti teiste serverite DNS-kirjete vahemällu salvestamine. See on lihtsalt "kontaktide raamat", millest me eespool kirjutasime.

Vahemällu salvestamise puhul on asjad mõnevõrra keerulisemad. Fakt on see, et üksainus DNS-server ei saa salvestada kogu teavet saidi aadresside ja üldiselt seotud IP-aadresside kohta. On erandeid - juur-DNS-serverid, kuid nende kohta hiljem. Kasutaja arvutis veebisaidile sisenedes kontrollib brauser esmalt kohalikku DNS-i seadete faili ehk hosts-faili. Kui vajalikku aadressi pole, saadetakse päring edasi - kasutaja Interneti-teenuse pakkuja kohalikku DNS-serverisse.

Kohalik DNS-server suhtleb enamikul juhtudel teiste DNS-serveritega piirkonnas, kus taotletud sait asub. Pärast mitut kõnet sellistele serveritele saab kohalik DNS-server otsitava ja saadab need andmed brauserisse - soovitud sait avaneb. Saadud andmed salvestatakse kohalikku serverisse, mis kiirendab oluliselt selle tööd. Kuna pärast kasutaja küsitud saidi IP-aadressi "õppimist" salvestab kohalik DNS selle teabe. Varem vastuvõetud andmete salvestamise protsessi nimetatakse vahemällu salvestamiseks.

Kui kasutaja siseneb uuesti varem taotletud saidile, avaneb sait kiiremini, kuna kasutatakse salvestatud teavet. Tõsi, vahemälu ei salvestata igavesti, salvestusaeg sõltub serveri enda seadistustest.

Saidi IP-aadress võib muutuda – näiteks eelmise hostimise sees teisele hostimisele või serverile kolimisel. Mis sel juhul juhtub? Sel juhul töödeldakse kasutajate taotlusi saidile, mille IP-aadress on muutunud, mõnda aega vanal viisil, see tähendab, et ümbersuunamine toimub samale IP-aadressile. Ja alles pärast teatud aja möödumist (näiteks päeva) värskendatakse kohalike serverite vahemälu, mille järel pääsetakse saidile juurde uuel IP-aadressil.

Mis on DNS-tsoonid?

Teatud domeeninimega saab seostada mitut ressurssi – veebisait ja meiliserver. Nendel ressurssidel võivad olla erinevad IP-aadressid, mis võimaldab suurendada saidi või postisüsteemi töökindlust ja tõhusust. On saite ja alamdomeene, mille IP-aadressid võivad samuti olla erinevad.

Kogu see teave saidi, alamdomeenide ja meilisüsteemi ühendamise kohta salvestatakse DNS-serveri spetsiaalsesse faili. Selle sisu nimetatakse DNS-tsooniks. Fail sisaldab järgmist tüüpi kirjeid:

A - veebiressursi aadress, mis on seotud konkreetse domeeninimega.

MX - meiliserveri aadress.

CNAME - enamasti kasutatakse seda tüüpi kirjet alamdomeeni ühendamiseks.

NS - DNS-serveri aadress, mis vastutab muude ressursikirjete sisu eest.

TXT – mis tahes tekstiline teave domeeninime kohta.

SPF - andmed, mis näitavad serverite loendit, mis on lisatud määratud domeeni nimel e-kirjade saatmiseks usaldusväärsete loendisse.

SOA - algne tsoonikirje, mis määrab serveri teabe ja sisaldab malliteavet domeeninime kohta.

DNS-päringute tüübid

• Otsene taotlus

Otsene (forward) päring – taotlus teisendada hosti nimi (sümboolne aadress) selle IP-aadressiks.

• Vastupidine taotlus

Vastupidine (reverse) päring on taotlus teisendada hosti IP-aadress selle nimeks.

• Rekursiivne päring

Rekursiivne päring hõlmab lõpliku vastuse saamist serverilt, kuhu see saadetakse. Rekursiooni teostab server.

• Iteratiivne päring

Iteratiivne päring eeldab ja võimaldab kliendi poolt rekursiooni teostamist.